Jõgeva Kultuurikeskuses kohtusin paljude imeliste inimestega. Südamesse läks eriti pärast loengut Kultuurikeskuse ees kohatud kolmik, kes itsitas: “Siia tulles oli ka tuju hea, aga nüüd on meil nii hea tuju, et läheme lobiseme kohvikus edasi.” Mul oli ka hea tuju, sest inimesed elasid kaasa, jagasid oma kogemusi. Inimeste pidulikkus oli ülev, nad olid minuga kohtumiseks valmistunud. Rääkisime sellest, kuidas olla kohal oma päevas, olla tänases. Mida me teeme superhästi? Muretseme. Aga kui prooviks nii, et mineviku pärast ei muretse, minevikust õpiksime, tarkus on käes täiesti ilma rahata. Õpime, mida oleks saanud teisiti teha ja kui selgub, et tolles hetkes tegime parima valiku, olgu küll, et see täna meile ei meeldi, siis anname endale aru, et see otsus tuli tolle hetke parima teadmise kohaselt. Ja me pole endale kurjad. Kui minevikuotsus on täna halvaks osutunud, siis proovime, kas saame midagi kohe muuta. Ja kui selle otsuse puhul pole enam midagi võimalik muuta, siis õpime järgmiseks korraks. Et ei astuks sama rehaotsa kaks korda. Endaga pahandada pole mingit mõtet, ennast halvustada pole ka vaja, see ei vii edasi, ei tee olukorda paremaks. Me ei muretse ka tuleviku pärast, me teeme tulevikuplaane. Tänases päevas oleme kohal kõigi oma minevikutarkuste ja tulevikuplaanidega. Rõõmustame tänase päeva rõõme ja naerame tänase päeva naeru. Sest homme on juba homsed naerud.