Categories
Suhted

Hea tuju sõpradega suhtlemisest

Lugesin täna, et inimene ei vaja hommikul kohvi, kui naerab kohe ärgates 15 minutit. Ja ei vaja dieeti ega spordisaali, kui ta naerab 15 minutit, siis kaotab 40 kilokalorit. Hm, tass latet on 64 kilokalorit. Kuigi naised naeravad rohkem kui mehed, on meil kõigil ilmselt raskusi 15 minutit järjest naeru lõkerdada. Imelik see eesti keel. Lõkerdada ei ole küll ilus sõna. Lõkerdada, lõhverdada. 15 minutit naerda  kõlab paremini. Naeruga on see paha asi, et me ei suud seda teeselda, ei peta ära oma aju ega sõpru. Võime küll pliiatsi põiki põske pista, aga abi sellest hea tuju saamiseks ei ole. Samas kui leidub keegi, kes on kui naerulind, siis selle inimese lähedusse tasub hoida, sest naer on nakkav. Me naeramegi seltskonnas hoopis rohkem kui üksinda olles.

Üks väga hea viis oma tuju parandada on õhtusöök sõpradega. Muidugi, siin on peale meeldiva komponendi -sõbrad- kaks, mis on paksustegevad ja  peagi  osaliselt ka ebaseaduslikud – toit ja alkohol.

Ma olen omal nahal (et ikka kogunenud rasval siis) järele proovinud, et muretsemisest ja halamisest söögilauas ei ole kasu. Iga suutäis, mis sa kaalu pärast muretsedes või süükoormat kandes, alla libistad, läheb otsejoones pekiks puusadele või kus sul see kõige aplam pekidepoo on. Lase ennast lõdvaks ja naudi sõpradega olemist, naudi igat suutäit. Selleks pead sa aga hoopis aeglasemalt sööma, et iga palakest tunnetada, maitset maitsta ja nautida. Veiniga on lugu sama. Mina olen küll seda meelt, et õige nauding peitub viinamarjades ja kui veinis ei ole mulle, siis on see viinamarjade raiskamine. Seda enam ma naudin erinevate šampanjade ja vahuveinide lusti.

Nautimine on aeglane tegevus, mis pakub rõõmu ja lõõgastab. Hea tuju saab tulla ja püsida, kui sul on sõbrad, keda kuulata ja kellega hetki jagada.

Categories
Suhted

Kus on minu hea tuju

 Jõgeval tervitas Hea Tuju saadikuid vana külm ise.
Jõgeval tervitas Hea Tuju saadikuid vana külm ise.

Jõgeva Kultuurikeskuses kohtusin paljude imeliste inimestega. Südamesse läks eriti pärast loengut Kultuurikeskuse ees kohatud kolmik, kes itsitas: “Siia tulles oli ka tuju hea, aga nüüd on meil nii hea tuju, et läheme lobiseme kohvikus edasi.”  Mul oli ka hea tuju, sest inimesed elasid kaasa, jagasid oma kogemusi. Inimeste pidulikkus oli ülev, nad olid minuga kohtumiseks valmistunud. Rääkisime sellest, kuidas olla kohal oma päevas, olla tänases. Mida me teeme superhästi? Muretseme. Aga kui prooviks nii, et mineviku pärast ei muretse, minevikust õpiksime, tarkus on käes täiesti ilma rahata. Õpime, mida oleks saanud teisiti teha ja kui selgub, et tolles hetkes tegime parima valiku, olgu küll, et see täna meile ei meeldi, siis anname endale aru, et see otsus tuli tolle hetke parima teadmise kohaselt. Ja me pole endale kurjad. Kui minevikuotsus on täna halvaks osutunud, siis proovime, kas saame midagi kohe muuta. Ja kui selle otsuse puhul pole enam midagi võimalik muuta, siis õpime järgmiseks korraks. Et ei astuks sama rehaotsa kaks korda. Endaga pahandada pole mingit mõtet, ennast halvustada pole ka vaja, see ei vii edasi, ei tee olukorda paremaks. Me ei muretse ka tuleviku pärast, me teeme tulevikuplaane. Tänases päevas oleme kohal kõigi oma minevikutarkuste ja tulevikuplaanidega. Rõõmustame tänase päeva rõõme ja naerame tänase päeva naeru. Sest homme on juba homsed naerud.